Keeleline kuuluvus: Indoeuroopa keelkond, idaslaavi keeled
Regioon: Põhja- ja Kirde-Eesti, Peipsiveer
Kõnelejate arv: 400 000 ümber
Keelekogukonna lühike ajalugu: Vene vanema ajaloo juures on alati probleemiks, kuivõrd parajasti tegutsenud inimkonna osa oli idaslaavikeelne ning kuipalju esines igal konkreetsel ajajärgul muukeelset elanikkonda. Nii on vene valitsejate varasemategi sõjakäikudegi puhul võimatu öelda, kui suure osa vägedest moodustasid idaslaavikeelsed inimesed, oli tollal ju idasaalvi jagunemine pärastiseks vene, valgevene ning ukraina keelteks veel üsna algusjärgus, kuivõrd oli ses mitmesuguste leedu hõimude, näiteks galindid (goljad) esindajaid ja kui suur just oli mitmesuguste soomeugrilaste osakaal ning kui palju oli skandinaavia sõdalasi. Viimased moodustasid teatavasti kaua Vene valitsejate družiinade tuumiku. Juba neil varastel aegadel oli mitmeid türgi rahvakilde asunud Vene mõjualasse ja venestuski hilisemate aegade jooksul. Samasuguse ebamäärasusega puutume kokku ka veel sajandeid hiljem käsitades idapoolse raja tagant tulnud elanikkonna elemente. Raske on tänasel päeval määrata, kui venestunud olid need vadjalaste rühmad, kes mitmel eri ajajärgul on täiendanud Virumaa elanikkonda. Peale Liivi sõja lõppu asus pooleldi tühjaks jäänud maadele arvukalt uusasunikke naabermaist ja kaugemaltki. Eriti Kagu-Eestisse rändas sisse palju inimesi idaraja tagant, nende etniline kuuluvus ja keel, mida nad kõnelesid, jääb meie jaoks aga hämaraks. Ühe uusasuniku kohta on Poola revisjonikirjades öeldud, et tegu on Vene Ivaniga, Rus Ivan. Ent tema poja nimeks on märgitud Torokene. See osutab piisavalt selgesti kahele asjale. Esiteks ei olnud selle poja vaimsed võimed just esmaklassilised ja teiseks on ilmselt tegu lõunaeestikeelsete tulejatega, kas siis mõnelt keelesaarelt või Setumaalt. Kahtlemata oli nende tulnute seas ka venekeelseid, kui palju just, jääb selgusetuks. Kindlasti kõneldi vene keelt, täpsemini selle loodevene teisendit kaupmeeste koloonias Tartus ja Tallinnas. Seega võime kindlad olla, et vene keelt on meie maal kõneldud 15. sajandist peale. Alates Rootsi riigi Balti provintside liitmisest Vene impeeriumiga Põhjasõja tulemusena 18. sajandi alguses suurenes siin ka vene keelt kõnelevate inimeste hulk. Kuigi kogu talupoegkond peale rannarootslaste ning linnade alamrahvas oli edasi eesti- või siis maakeelne ja valitsevaks keeleks jäi saksa keel, oli siin kogu aeg pidevalt kohalviibivaid vene ametnikke, sõjaväelasi ning muidki inimesi mitmetest seisustest ning elukutserühmadest. Järgnevate aastakümnete jooksul muutus tavaks, et Tallinna voorimehed on venelased ja kannavad ka venepärast rõivastust. Selline olukord püsis peaaegu kogu Vene keiserriigi aja, alles 19. sajandi lõpupoole, eriti aga 20. sajandi alguses olukord muutus.
Olles seotud Peterburi õukonnaga ning teenides armees ja laevastikus, õppisid balti aadli liikmed ära vene keele ning võtsid oma kodudes vastu vene külalisi, tuttavaid aadlikke, sõjaväekaaslasi, alates 19. sajandi algusest ka vene teadusmehi ning kirjanikke. Sagedasti tõid balti sakslastest ohvitserid koju kaasa ka oma venekeelseid tentsikuid ning muudki teenijarahvast. Nõnda võib väita, et kahekümnenda sajandi alguseks oli meie maa valitsev eliit, haritlaskond ning osalt ka linna keskkodanlus suhteliselt hea vene keele oskusega ja mõnevõrra integreeritud vene kultuuriruumi.
Omaette lugu ja isemoodi arengud on seotud hoopis teissuguse osaga venekelsetest inimestest. See on vene vanausuliste ajalugu Eestis, mis on tegelikult teine ajalugu. Võib väita, et on üks vene keel, kuid kaks kultuuri, kaks identiteeti, peaaegu kaks rahvast.Kui 16. sajandi teisel poolel Moskva alistas kõigepealt Novgorodi ning seejärel ka Pihkva, ei toimunud see sugugi liiga rahumeelselt. Need sündmused sünnitasid poliitilise paguluse ja osa neist maandus ka Eesti aladele. See oli esimene poliitiline pagulastelaine, mis tuli meile idapiiri tagant. Üle saja aasta hiljem tuli teine laine, seekord oli see väga tugevasti religioosse värvinguga. Patriarh Nikoni reformide ja nende brutaalse võimudepoolse kehtestamise tulemusena sündis nähtus, mida tuntakse vene vanausulisuse nime all. Iseenesest tuleb ses näha riigivõimu taotlust allutada ka oma alamate vaimne ilm täielikule kontrollile ja teiselt poolt üksikisiku või neist moodustunud vennaskonna raevukas püüe säilitada oma religioosne ning ka muu vabadus.
Ettevaatavalt tuleb öelda, et 20. sajandi algupoole võttis meie maa vastu vene poliitilise paguluse kolmanda laine, ajalooliselt võttes. See oli keisri-Venemaa eliidi pagemine bolševistliku terrori eest. Enamus neist läks meilt jälle edasi, osa aga jäi. Kõige püsivama jälje jättis ikkagi teine, vanausuliste tulemine.Vene vanausuliste traditsiooniline asuala Eestis hõlmab Peipsi lääne- ja looderannikut ning Piirissaart, samuti elab vanausulisi Tartus ja Tallinnas.
Rahvaloenduste statistikas ei ole eristatud Eesti vanausulisi ning teise maailmasõja järel sisserännanud venelasi, samuti pole eristatud venelasi usulisel alusel. Seetõttu on vanausuliste täpse arvu kindlakstegemine raskendatud.Hinnanguliselt ulatub vanausuliste koguarv Eestis 15 000-ni, neist valdab traditsioonilist murret ca 10 000. Täpsemad andmed puuduvad.1989.a. andmete järgi elas Mustvee ja Kallaste linnas ning Raja, Piirissaare ja Peipsiääre vallas kokku 6085 elanikku:
Linn/vald Elanike arv Venelasi% Sh Eestis sündinud% Eestlasi% Mustvee 1994 54.3 88,8 43,2 Raja 1619 60,3* 88,3 37,4 Kallaste 1361 73,8 79,1 19,7 Peipsiääre 1005 91,9 91,1 5,7 Piirissaare 1068 5,8 95,6 14,2 Kokku 6085 67 87 29,7 * Raja külas moodustasid venelased 78 % küla elanikkonnast.
17. sajandi lõpul ning 18. sajandil asus Peipsi läänerannikule hulganisti vanausulisi Vitebski ümbrusest, Novgorodi ja Tveri kubermangust, kes olid sunnitud Venemaalt lahkuma seoses patriarh Nikoni algatatud kirikureformiga 1653. a. Eestis leidsid varjupaiga fedossejevlased (usutegelase Feodossi Vassiljevi järgi) ja pomoorid. Vanausu pooldajaid hakati nimetama raskolnikuteks. Ise nimetasid nad endid vanausulisteks (стaрoвeры). Peipsiäärsetes külades kujunes välja omalaadne kultuur, mis eristus tugevalt Vene aladest, samuti eestlastest. Peipsivenelaste põhilisteks elatusaladeks kujunesid kalapüük, köögiviljakasvatus, samuti ehitustööd. Vanausulisi iseloomustas tugev usklikkus ning sellel põhinev identiteet. Võõrasteks ei peetud mitte ainult eestlasi, vaid ka õigeuslikke venelasi ja ateiste. Keeleliselt kujunes Peipsi ääres välja omaette dialekt, mida iseloomustab tugev eesti keele mõju nii sõnavaras kui lauseehituses. Esimestest Eestisse 17. sajandi lõpul põgenenud vanausulistest on vähe teada. 18. sajandi alguses oli Räpinas fedossejevlaste klooster, mis hävitati 1719. a. 18. sajandil rajati vanausuliste külades hulk uusi palvemaju (Varnjas, Kallastel, Kasepääl, Kolkjas, Mustvees). Repressioonid tugevnesid 19. sajandil Nikolai I ajal (1825–1855), mil alustati palvemajde sulgemist ning õigeusu kirikute ehitamist. Ainsana jäi kasutusse Kasepää palvemaja. 1830. –1840. aastail avati Mustvees, Lohusuus, Tihedal ja Nina külas esimesed kirikukoolid.Venelased Eesti Vabariigis 1918–1940Eesti Vabariigi tekkimise ja Tartu rahu sõlmimisega 1920 raskenes vanausuliste suhtlemine Venemaal elavate kaasmaalastega ning kadusid traditsioonilised sidemed Peterburi, Pihkva, Moskva ja Nižni Novgorodi turgudega. 1930. aastate teisel poolel raskenes poliitilistel põhjustel läbikäimine Venemaaga veelgi. Seetõttu jäi vanausuliste elatustase 1920. –1930. aastatel küllaltki madalaks.Samas elavnes suhtlemine Baltimaade vanausulistega, eriti nende vaimse keskuse Grebenštšikovi nimelise kogudusega Riias.1920.–1930. aastail ehitati uusi palvekodasid. 1930.a. mais pühitseti vanausu kirik Mustvees. 1931. a. püstitati Tartu vanausu kiriku juurde kivist kellatorn. Tallinna vanausuliste palvemaja õnnistati 26. detsembril 1930.1920. –1930. aastail oli Eestis kokku 10 000 vanausulist (teistel andmetel 8 000), kes moodustasid 12 kogudust Peipsi ääres, Tartus ja Tallinnas. Regulaarselt toimusid vanausuliste kongressid. Kongressi valitava juhatuse, Eesti Vanausuliste Kesknõukogu pädevuses olid korraldus-, majandus- ja trükiväljannete probleemid, religiooniküsimusi arutas Vaimulik Komisjon. Venelased okupatsioonide ajal1940. aastal sulges Nõukogude võim kõik kohalikud kultuurharidusseltsid. Sidemed Grebenštšikovi nimelise kogudusega katkesid. Enamik kohalikke vene kultuuritegelasi represseeriti, nende seas oli palju kooliõpetajaid. 1944. a. hävis sõjategevuses palju elumaju Mustvees ja Raja külas. Põlesid maha Raja ja Kükita palvemajad, Tartu palvehoone, hävis raamatukogu.Sõja järel algas palvemajade taastamine, nt. 1949. a. Kükitas. Sellele vaatamata oli Nõukogude okupatsioon vanausulistele hukatuslik seoses kollektiviseerimise ning ateistliku propagandaga.Vanausulised taastatud vabariigisVanausu taassünd algas 1995. a. algul, mil taastati eesti Vanausuliste Koguduste Liit. Eestis on praeguseks registreeritud 11 vanausuliste kogudust - 9 Peipsi ääres, 1 Tallinnas ja 1 Tartus. 1998. a. asutati Tartumaa Vanausuliste Kultuuri- ja Arendusühing, mis püüab vanausuliste kultuuritraditsioone taaselustada. Viimane on ka Eesti Regionaal- ja Vähemuskeelte Liidu asutajaliige. Venekeelne õppetöö toimub venekeelse haridussüsteemi raamides, kasutades vene standardkeelt. Lisaks on Kolkja koolis kohaliku omavalituse toel taasalustatud vanaslaavi keele õpetamist. Venelaste üldarvu kohta Eestis annab ülevaate rahvaloenduste andmestik. Selle juures tuleb arvestada, et venelaste arvu hüppeline kasv 1922. aastal johtub Petserimaa ning Narvataguse liitmisest Eesti Vabariigiga Tartu rahulepingu tulemusena, samuti pagulus, eelkõige Tallinnas, Tartus ja Pärnus.
Arvude lahtimõtestamise juures on oluline arvestada, et kuigi Ida-Petserimaa ja Narvatagune lahutati Eesti haldusterritooriumist, asusid sealseist venelastest küllaltki paljud laiali Eestisse, osalt jätkus see protsess kuni viimaste aegadeni. Samuti peitub ses dünaamikas mitte ainult etniliste venelaste massiline asumine Eestisse, vaid ka muude rahvuste esindajate, ukrainlaste, valgevenelaste, kõikide muude NSV Liidu aladelt siia migreerunud rahvuste esindajate teise ja kolmanda põlve venestumine juba siin, kohapeal. Tänases Eesti Vabariigis käib Eestis elava venelaskonna seas rida võrdlemisi keerulisi ja paljuski vastuolulisi protsesse, mis hõlmavad osaliselt ka laiemalt nn venekeelset elanikkonda. Ennast selgemini indentifitseerinud on sellest vaid vene vanausuliste kogukond. Nende kultuurilised vajadused nõuaksid senisest enam diferentseeritud lähenemist, seda ka riiklikul tasandil. Ideaalis peaks vanausuliste haridussüsteem olema täiesti autonoomne muu venekeelse hariduse suhtes. Kogu Eesti Vabariigi iseseisvuse taaskehtestamise-järgse aja on olnud mõtteid ning suundumisi Eestis põlisemalt asunud venelaste hilismigrantidest erinevate kultuurivajaduste arvestamisele, paraku pole see seniajani viinud organiseeritud tegevuseni. Nn. põlisvenelased (стaрoжuлы) pole olukorraga rahul, puudu jääb organiseerimisvõimest ja ka eesti ühiskonnapoolsest mõistmisest.
Staatus: Vähemusrahvuse keel
Ametlik kasutus: Ebamäärane
Haridus ja õppimisvõimalused: Venekeelne keskharidus on kättesaadav peaaegu üle kogu Eesti. Tartu ja Tallinna ülikool õpetavad ja uurivad vene keelt ja kirjandust.
Meedia: Mitu venekeelset päevalehte, üks riiklik raadioprogramm, lisaks mitu venekeelset eraraadiot. Riigitelevisioonis igapäevased uudised (30 min), lisaks üle nelja tunni venekeelseid või vene subtiitritega telesaateid. Kolm kohalikku venekeelset eratelekanalit. Satelliit- ja kaabeltelevisioon pakub 7-26 venekeelset programmi.
Kasepää valla lipp. Sinine laid tähistab Peipsi järve, kollane tähistab Venemaalt usulise tagakiusamise eest siia põgenenud vanausuliste ikoonimaalijate koolkonda ja must tähistab viljakt mulda ja põlluharimist. Kolm kella on seotud vanausuliste kloostri juures asuva kellatorniga, milles on 9 erineva kõlaga kella.