Keeleline kuuluvus: Indoeuroopa keelkond, põhja-germaani keeled, rootsi keele idamurrete rühm.
Regioon: Kuni Teise maailmasõjani oli rootslaste asuala oli kompaktselt piiritletud - Loode-Eesti rannikualad (Vihterpalu, Kurkse, Riguldi ja Noarootsi) ning saared (Naissaar, Suur- ja Väike-Pakri, Osmussaar, Vormsi, Hiiumaa ja Ruhnu). Tänapäeval on eestirootslaste põhiosa koondunud Tallinnasse, Haapsallu ja Keilasse.
Kõnelejate arv: Rootsi keelekogukonna liikmete arv on 19.-20. sajandi rahvaloenduste andmetel olnud järgmine:1881 - 5584; 1897 - 60831922 - 7850; 1934 - 7641; 1941 - 6487; 1959 - …1970 - 435; 1979 - 254; 1989 - 297; 2000 - 300. Viimaste rahvaloenduste andmed ei näita siiski kõnelejate arvu. Loendustel on end rootslasena näidanud isikud, kelle rootsi keele oskus on kadunud. Hinnanguliselt on eestirootsi päritolu rootsi keele kõnelejaid 300 - 500. Lähemad uuringud selle kohta puuduvad. Rootsi riigikeele oskus paistab olevat üldine, eestirootsi murrete valdajaid on üksikuid. Keeleoskus on kõrgem vanemas ja nooremas vanuserühmas, madalam keskmises vanuserühmas.
Keelekogukonna lühike ajalugu: Rootslased (omanimetusega Aibofolket - "saarerahvas") on põline Eesti vähemusrahvus, keda on esmakordselt mainitud 1294. a. Haapsalu linnaõiguses. Rootslased saabusid Eestisse peamiselt Soome rootsikeelsetelt aladelt, vähemal määral Ahvenamaalt, Ida-Rootsist ning Gotlandilt. Asustus hõlmas Lääne- ja Põhja-Eesti rannikualasid ning saari ning oli kõige ulatuslikum 15.-16. sajandil, mil rootslaste arv oli hinnanguliselt 10 000 (ca 2 - 3% rahvastikust). Rootslased tegelesid põhiliselt kala- ja hülgepüügi, meresõidu ja karjakasvatusega, vähemal määral ka maaharimisega. Nende suhtes kehtis nn. rootsi õigus (ius svecium), mis tagas oma asualadel isikliku vabaduse, madalama maksukoormuse ning maakasutusõiguse. Pärisorjust rootslaste suhtes ametlikult kunagi ei kehtestatud. Eri aegadel ja eri kohtadest saabunud rootslased tõid kaasa suurte murdeerinevustega, paljude muinasskandinaavia joontega keele. Seda aitas säilitada vähene kontakt emamaaga ning eestirootsi asualade endi isoleeritus. Igal asualal oli oma dialekt, mis oli raskesti mõistetav nii riigirootslastele kui ka omavahel. Murdekeelt kasutati valdavalt tavakeelena, koolis ja kirikus. Eestirootsi kirjakeel (rootsi riigikeele variant) ning ühistunnetus tekkis alles 20. sajandil. Saartel säilis pikka aega ka arhailine külakogukondlik elulaad. 19.-20. sajandi vahetusel algas rootslaste rahvuslik ärkamine ja paranesid haridusolud. 1903. a. hakkas ilmuma esimene perioodiline väljaanne - Kalender eller almanack. 1909. a. rajati haridusselts Svenska Odlingens Vänner (SOV). 1917. a. asutati poliitiline erakond Rootsi Rahvaliit (Svenska Folkförbundet i Estland). 1918. a. asutati ajakiri "Kustbon". Eesti Vabariigi aeg 1918 - 1940 tõi kaasa kiire kultuurilise ja majandusliku arengu. Eestirootslastel oli rahvussekretäri koht valitsuse juures ning oma esindus Riigikogus. Kultuuriautonoomia raames asutati esimesed omakeelsed kõrgemad õppeasutused - Pürksi Põllutöö- ja Rahvaülikool (1920) ning Haapsalu Rootsi Eragümnaasium (1931). Läbikäimine eri asualade vahel ning Soome ja Rootsiga tihenes. 1933. aasta suvel toimus Haapsalus esimene eestirootslaste laulupidu.1934. a. rahvaloenduse andmetel oli rootslasi Eestis 7641 (0,7% elanikkonnast), oletatavasti ulatus rootslaste arv Teise maailmasõja eel siiski kuni 9000-ni. Rootslased olid enamuses Vormsil (Ormsö), Pakri saartel (Rågöarna), Osmussaarel (Odensholm), Ruhnul (Runö) ning mandril asuvas Riguldi vallas (Rickul). Noarootsi poolsaar (Nuckö) ja Sutlepa (Sutlep) olid segaasustusega. Tuntavas vähemuses olid rootslased Harjumaal Vihterpalus (Vippal) ja Kurkses (Korkis) ning Naissaarel (Nargö).Eestirootsi vähemusele sai saatuslikuks Teine maailmasõda. 1939. a. sõlmitud nn. baaside lepinguga sai Nõukogude Liit õiguse rajada Eesti läänerannikule ja saartele oma sõjaväebaasid. Sellega seoses sunniti rootslased 1939. - 1940. aastal Osmussaarelt, Pakri saartelt, Paldiskist ning Naissaarelt lahkuma ning paigutati ümber Eesti mandriossa ja Vormsi saarele. Pärast Eesti liitmist Nõukogude Liiduga 1940. a. algasid repressioonid, mille käigus kaotati oma juhtivad jõud. Tegelemine seniste elualadega - meresõit ja kalapüük - muutus küsitavaks ning tasapisi hakati otsima võimalusi Rootsi ümberasumiseks. 1940. a. sügisel saabusidki esimesed 110 pakrilast laevaga Stockholmi. 1941 lubasid Saksa okupatsioonivõimud rootslastel oma endistele asualadele naasta ning jätkata tavapäraste elatusaladega. 1943 alanud Nõukogude vägede pealetung Idarindel pani aluse ulatuslikumale ümberasumisele. 1943 - 1944 siirdus ligi 90% rootsi kogukonnast (ca 6800 inimest) Rootsi, osalt tsiviilkorras, osalt põgenikena. Eestisse jäi rootslasi alles 1281.Sõjajärgse okupatsiooni ajal oli rootsi keele kasutamine avalikus elus võimatu, samuti Eestisse jäänud rootslaste suhtlemine Rootsis elavate sugulastega. Kõik rootsi alad kuulusid nn piiritsooni, kuhu juurdepääs oli välismaalastele keelatud. Rootsikeelne õppetöö koolides lõpetati ning rootsi keel jäi ainult kodukeeleks. Küüditamiste ja kollektiviseerimise käigus hävisid paljud külad ning rahvaarv langes. Osa maapiirkondade rootslastest asus elama linnadesse. Linnadesse asusid ka endised küüditatud, kel keelati pärast rehabiliteerimist oma endisesse elukohta asuda. Osmussaarele ning Naissaarele elanikke tagasi ei lubatud. 1960. aastatel kadus tsiviilasustus ka Pakri saartel. Rootslaste eneseteadvuse kasv algas 1980. aastate teisel poolel. 1988 asutati Eestirootslaste Kultuuri Selts (Samfundet för Estlandssvensk Kultur), mille eesmärk oli Eestis elavate rootslaste ning eestirootsi kultuurist huvitatute ühendamine. Seltsi eestvedamisel toimusid esimesed kodukandipäevad ning alustati rootsi keele taasõpetamist nooremale generatsioonile. 1990 avati rootsi keele süvaõppega Noarootsi Gümnaasium. 1992 alustas tegevust Rannarootsi muuseum (Aibolands Museum), 1993 taasasutati Paslepa Rahvaülikooli nime all endine Pürksi Põllutöö- ja Rahvaülikool (alates 2001 Rootsi Rahvaülikool Eestis). 1990. aastatel on eestirootslaste sidemed oma endiste asualadega tihenenud. Mitmed omavalitsused (Vormsi, Noarootsi, Ruhnu) näevad oma tulevikku turismi edendamises, kasutades selleks oma ajaloolist ja kultuurilist eripära. Üheks rootslaste keskuseks on kujunenud Tallinna Rootsi-Mihkli kogudus.
Staatus: Rootsi keele staatus on Eestis õiguslikult reguleerimata
Ametlik kasutus: Ametlikus asjaajamises rootsi keelt Eestis ei kasutata, kuigi rootslastele laieneb Eesti Vabariigi vähemusrahvuste kultuuriautonoomia seadus. Mitteametlikult on rootsi keelt siiski võimalik kasutada endiste rootsi alade omavalitsustes. Ametlikus korras on taastatud ja kasutusel rootsikeelsed külanimed rööpnimedena Noarootsi vallas ja rootsikeelsel kujul Vormsil. Regulaarsed rootsikeelsed jumalateenistused toimuvad Tallinna Rootsi-Mihkli koguduses, sporaadiliselt ka endistel rannarootsi aladel.
Haridus ja õppimisvõimalused: Täielikult rootsikeelset haridust Eestis ei anta. Rootsi keelt on võimalik õppida üldhariduskoolides kolmanda võõrkeelena (C-keelena), olulisemal kohal on rootsi keele õpetus endiste rootsi alade põhikoolides (Noarootsi, Vormsi). Mitmetes gümnaasiumites (nt Noarootsi Gümnaasium, Gustav Adolfi Gümnaasium, Võnnu Keskkool jm) toimub rootsi keele süvaõpe. Akadeemiliselt õpetatakse rootsi keelt peaainena Tartu Ülikoolis, vaba- ja valikainetena paljudes teistes kõrgkoolides. Lisaks õpetatakse rootsi keelt ka keeltekoolide, rahvaülikoolide ja seltside juures. Rootsi päritolu isikuid on õppijate seas hinnanguliselt 10 - 15%. Tartu Ülikoolis valmistatakse ette ka rootsi keele õpetajaid. Neid ühendab Eesti Rootsi Keele Õpetajate Selts, samuti tegutseb seltsi juures rootsi keele ainenõukogu.
Meedia: 1988 - 1996 ilmus eesti ja rootsi keeles Eestirootslaste Kultuuri Seltsi ajakiri RONOR. 1996. aastast ilmub kakskeelsena Tallinna Rootsi-Mihkli koguduse leht Församlingsbladet. Rootsikeelsena avaldatakse 1945. aastast Stockholmis ning levitatakse ka Eestis ajakirja "Kustbon", 1990. aastatest eestirootslaste kodukandiühingute (hembygdsföreningar) infolehti.Rootsikeelne raadio ja televisioon Eestis puudub, Põhja-Eestis on võimalik jälgida Soome kaudu riigirootsi ja soomerootsi tele- ning raadioprogramme.
Noarootsi lipu värvid sümboliseerivad merd ja kuldset liivaranda.