Regioon: Tallinn, Maardu, Narva, Pärnu, lisaks hajakõnelejad üle Eesti
Kõnelejate arv: 1881. - 2000. a. rahvaloenduste andmetel on tatarlaste arv Eestis olnud järgmine: 1881 - 11; 1897 - 109; 1922 - …1934 - 166; 1959 - 1535; 1970 - 2205; 1979 - 3195; 1989 - 4058 (emakeelsus 55, 4%); 2000 - 2582, tatari keelt kõneleb neist 1229 (emakeelsus 47,6%).
Keelekogukonna lühike ajalugu: Esimesed andmed tatarlaste kohta Eestis pärinevad 16. sajandist, kui Liivi sõjas on mainitud tatarlaste osavõttu Vene vägede koosseisus. Sõja käigus tulid paljud tatarlastest rootslaste poole üle. Neile eraldati maid nn. rannarootsi aladel. Mitmed neist panid aluse uutele aadlisuguvõsadele, nt. Baranoff 'id. Arvukamalt saabus tatarlasi Eestisse 18. sajandil, kui Eestisse saadeti sunnitööle tatarlasi, kes osalesid ülestõusudes ja vastuhakkudes venelaste või tsaarivõimu enda vastu (nt. 1735., 1739. ja 1774. aastal). Vene sõjalaevastiku loomisega sattus Eestisse ka sundvärvatud tatari soost mereväelasi. Seetõttu kujunes üheks tatarlaste keskuseks sadamalinn Tallinn. Suuremad tatarlaste püsikolooniad tekkisid 1870.-80. aastatel rändkaupmeeste tegevuse tulemusel. 1897. a. rahvaloenduse andmetel elas Eestis 109 tatarlast, samas oli suulise pärimuse kohaselt ainuüksi Tallinnas elavate tatarlaste arv 1914. aastal ligi 2000 (tänapäevase mõistes registreerimata elanikkond). Fikseeritust suuremale arvukusele viitavad ka kohanimed Tallinnas, nagu näiteks Tatarskaja Sloboda või siis tänavanimed Suur-Tatari ja Väike-Tatari. Eesti Vabariigi tekkimisel 1918. a. ja järgnenud Vabadussõja käigus lahkusid paljud tatarlased Eestist Soome, Saksamaale ja ajaloolisele kodumaale. Samas saabus Eestisse hulganisti sõjapõgenikest tatarlasi Venemaalt, kellel kodakondsus puudus (mõned neist omandasid Nanseni passi). Tõenäoliselt seetõttu tatarlaste arvu Eestis 1922. aasta rahvaloenduses ei näidata. Eesti Vabariigi perioodil 1918 - 1940 tegelesid tatarlased traditsiooniliselt kaubandusega. Arvukama liikmeskonnaga olid Narva ja Tallinna tatari kogukonnad. Kui Narvas oli tegemist peamiselt sõjapõgenikega, siis Tallinnas olid esindatud nii nn. põlised kui uued tatarlased. Omavaheline läbikäimine ja seltsielu olid aktiivsed, samuti suhtlus Soomes elavate kaasmaalastega. Sagedased olid ühisüritused. Olulisel kohal oli pühapäevakooli tegevus, kus omandati emakeelseid teadmisi maateaduses, matemaatikas, ilukirjanduses, tatari ajaloos, religioonis ja rahvuslikes tavades. Suvelaagreid viidi läbi Narva-Jõesuus, õpetajateks olid kohalike kõrval tatarlased Soomest ja Saksamaalt. Narva tatarlased registreerisid oma usuühingu 18. mail 1928. aastal. Kogudus ostis endale ka hoone Kiriku tänaval Narva kesklinnas. See oli kogukonnale nii kultuuri- kui ka usukeskuseks. Usupühade ja reedeste palvuste kõrval toimisid pühapäevakool ja huvialaringid (koor, näiterühm). Teises Maailmasõjas kannatas tatari kogukond rängalt. Talvesõja tõttu katkes suhtlus Soome tatarlastega. Pärast Nõukogude okupatsiooni algust 1940. aastal keelustati Eestis kõik ühingud. Sundmobilisatsiooniga satuti nii Punaarmeesse kui ka Saksa sõjaväkke. Sõjapäevil hukkusid paljud nii tööpataljonis kui ka eri rinnetel sõdides. Sõja käigus lahkus hulgaliselt tatari kogukonna liikmeid Eestist sõjapõgenikena Soome, Rootsi, Saksamaale, Kanadasse ja Austraaliasse (Saksa sõjaväes sõdinutel ei olnud võimalik naasta okupeeritud Eestisse). Koos Narva linnaga hävis ka koguduse maja. Narva tatarlastel keelati nagu teistelgi põliselanikel linna naasmine. Nad hajutati linna evakueerimisel üle Eesti, kuid hakkasid ajapikku koonduma Tallinnasse ja selle ümbrusesse. Tatari kogukond jätkas sõja järel siiski oma tegevust. Okupatsiooniaegse sisserände tõttu hakkas tatarlaste arvukus Eestis suurenema. Põhiosa neist asus Tallinnasse ja Narva. Ehitustöödele Maardusse saabus hulgaliselt küüditatuid Sergatši piirkonnast. Sõjajärgsete rahvaloenduste andmeil oli tatarlaste arv Eestis järgmine: 1959. a. - 1534; 1970. a. - 2204; 1979. a. - 3195; 1989. a. - 4058; 1997. a. - 2446; 2000. a. - 2582 (1990. aastatel langes tatarlaste arv Eestis järsult, põhjuseks ajaloolisel kodumaal Tatarstanis toimuv iseseisvuse taotlemise protsess. Selle toetamiseks naasid paljud diasporaas elanud tatarlased kodumaale). 1980. aastate teisel poolel tekkisid Eesti NSV-s eeldused rahvusseltside registreerimiseks. See lõi tingimused tugevamate kogukondade taassünniks. 1988. aasta suvel taasasutasid põlised Eesti tatarlased Timur Seifulleni juhtimisel Tatari Kultuuri Seltsi (hiljem ümber nimetatud Tatari Kogukonnaks Eestis). Timur Seifullen valiti üldkoosolekul ka Tatari kogukonna liidriks. Seltsi eesmärk oli aktiivselt toetada Eesti Vabariigi taastamist, ühendada siin elavad rahvuskaaslased, suunata nad aktiivselt osalema Eesti ühiskonnas toimuvates uuendusprotsessides. Tatari Kultuuri Selts osales aktiivselt Eestimaa Rahvuste Foorumil ning oli ka Eestimaa Rahvuste Ühenduse asutajaliige. 1989. aastal taasregistreeriti Eesti Islami Kogudus, üldkoosolekul valiti juhiks Gaiar Zarip. Oma liikmeskonnalt olid Eesti Islami Kogudus ja Tatari Kultuuri Selts algselt kattuvad organisatsioonid. 1994. aastal reorganiseeriti Islami Kogudus ja selle eesmärgiks sai kõigi Eestis elavate moslemite usulise tegevuse liitmine ja korraldamine. Islami Koguduse liikmeskonda kuuluvad ka aserbaidžaanlased, usbekid, kirgiisid, kasahhid ja teised islami regioonist pärit inimesed. Eesti Vabariigi iseseisvuse taastamise järel 1991. a. on Eestis registreeritud veel mitmeid tatari seltse, sh. 1995. aastal asutatud Ida-Virumaa Tatari Kultuuriselts ja selts "Idel", Narva Tatari Kultuuriselts, 2001. aastal asutatud Pärnu ja Pärnumaa Tatari Kultuuriselts. Kuna seltsid registreerusid eri piirkondades, muutus nende tegevus suuresti "enesekeskseks". Sellest tingituna tekkis vajadus neid ühendava keskseltsi järele. 2003. a. registreeriti Tallinnas Tatari Kultuurikeskus "Yoldõz", mille presidendiks valiti Timur Saripov. Kultuurikeskuse tegevus on suunatud avalikkusele, avatud kõigile ja samas tihedalt seotud Eesti Islami Kogudusega. Keskus korraldab ühisüritusi Tallinnas, Maardus, Rakveres, Narvas ja ning Helsingis. Toimuvad näitused, kontserdid, spordivõistlused, kogukonna ajalugu tutvustavad seminarid ning korraldatakse usupühi.
Staatus: Õiguslikult reguleerimata
Ametlik kasutus: Võimalused puuduvad
Haridus ja õppimisvõimalused: Puuduvad. Taastatud pühapäevakooli tegevus on puudulik. Haridusolude korraldamist takistab ühelt poolt heal tasemel õpetaja puudumine, samas ka asjaolu, et nõukogude võimuperioodil oli mitmel korral muudetud tatari keele kirjapilti (algne ruunikiri asendati araabia tähestikuga, 1920-tel see omakorda ladina tähestikuga, 1930-tel aastatel ladina tähestik vene tähestikuga).
Meedia: Puudub
Ametliku tõlgenduse järgi sümboliseerib Tatari lipul roheline kevade rohelust ning looduse tärkamist, valge puhtust ja punane küpsust, energiat, elu ning jõudu.